Haiglast koju

Haiglas olles oli meil rutiin täitsa olemas. Pisike sõi kuskil 3h tagant. Kahjuks aga langes kaalu liiga palju ja pidime hakkama natuke lisa andma. See aga tõi poisile suure une peale ja iga kord oli teda raske ülesse saada.
Rangluu oli ööpäeva kinni seotud aga pisike ikka nihverdas sealt oma kätt välja. Lastearst lubas meil käe lahti võtta ja ütles, et selle käega tuleb lihtsalt õrnem olla aga on näha, et ta käsi hakkab juba paranema ja haare on tugev.

Saabus esmaspäev 04.02 ja ootasime lastearsti, et saada teada kas saame koju või mitte. Lastearst vaatas meid üle ja lubas koju..oi ma olin õnnelik. Sest kodus on ikka parem kui haiglas. Poiss sai veel tuberkuloosi süsti õlga ja varbast võeti ka verd, mis saadeti Tartusse ja öeldi kui miskit pole korras siis võetakse 1 kuu pärast ühendust aga kui analüüs on korras siis ei võeta ühendust. Peale pisikese kiusamist sättisin ta kojutoomis riietesse ja jäime ootama millal poisi vanavanaisa järgi jõuab.

Vankritekk

Koju jõudes saime teada, et õhtul esimesi külalisi oodata. Nendeks olid poisi vanaema, onu ja tädi. Poiss sai katsikuteks vankriteki ja hunnik riideid ning tädi sõbranna saadetud mähkmetordi. Muidugi poiss ei lubanud emmel külalistega suhelda vaid tahtis, et emme talle süüa annaks. Kui emme ära läks oli poisil nutt kohe lahti.
Esimene öö kodus möödus kenasti, lasti ilusti emmel ja issil magada.

Järgmisel päeval oli koju oodata õde koos vanaemaga. Kui suur õde koju jõudis siis vennake magas. Tüdruk käskis kõigil tasa olla ja kõik pidid sosistama, et vennake üles ei ärkaks.

Suure õega

Igal juhul minu kartus, et tüdruk on armukade ei ole leidnud siiamaani veel tõestust. Vennakest hoitakse suure hoole ja armastusega. Kui pisike nutma hakkab jookseb tütreke teda kohe lohutama ja teeb musi või pai talle. Kui poiss lamamistoolis/hällis on siis tüdruk kiigutab teda ja seisab koguaeg kõrval.

Olen väga uhke oma kahe lapse üle(L)