Eelmises postituses mainisin, et oleme haiglasse uuringutele minemas. Enne seda sai veel käidud beebide kokkusaamisel. Kõik pisid on juba suureks kasvanud ja väga asjalikud tegelased. Muidugi oli rõõm taas näha ja lobiseda. Seal pakkusin ma ka välja, et järgmise kokkusaamise võiks minu juures teha aga eks seda näitab aeg mis saama hakkab.
Veel pidasime poja aastast sünnipäeva koos lastega ja sõpradega. Oli tore näha neid keda polnud ammu näinud. Kahju ainult, et kõik ei saanud kohale tulla. Eks kohtume siis mingil teisel korral.
Haiglasse läksime pojaga järgmise päeva õhtul, sest hommikul pidi olema tal pea uuring. Haiglas aga hakkas poja oksendama ja kõhu lõi tal lahti..võeti vajalikud proovid ja sai selgeks, et ta oli kuskilt omale rotaviiruse üles korjanud. Hommikul tõustes oli tal palavik ja oht oli, et uurin jääb ära aga õnneks küünal võttis palaviku
alla ja sai uuringu ära teha. Uuringu ajaks pandi Kristofer narkoosi. Uuring ise käis kiiresti. Paar tundi hiljem sai ka kompuutri vastuse ja tuleb välja, et tal on peas neid koldeid 7 millest 2 on siis hästi sured ja vedelikuga ning silmaga nähtavad. Siiski saadeti meid koju ravima ja tervena pidime järgmise nädala alguses haiglasse tagasi minema, et edasisi uuringuid teha. Õnneks saime rotaviirusest jagu ja teisipäeval siis seadsime sammud taas haiglasse. Siis jäeti ka meid sisse ja samal päeval tehti kopsust röntgen. Sealt tulid ka halvad vastuses, sest haigus ka kopsus juba. Selle tõttu ka poiss mul köhib. Järgmisel päeval läks poja oma esimesele opile selleks, et võtta muhust biopsia proov ja saada teada kindel diagnoos. Nii ma siis saatsingi poisi operatsioonile..sõitsin temaga liftiga kaas sinna kuhu mina ei tohiks minna. Läksime siis ärkamise tuppa ja mind taheti ära saata aga kui hakkasin minema pistis poja röökima ja oleks kasvõi üle kõrge võre roninud. Nii üks arstidest siis lubas jääda kuni anestesioloogi (arst kes paneb narkoosi) tulekuni. Kui ta tuli, siis viidi laps mu juurest ära ja ma pidin minema palatisse tagasi ootama. Küll see aeg alles venis..söök oli ka vahepeal toodud aga see mul alla ei läinud. Lõpuks ta toodi tagasi, laps istus oma voodis ja oli täiesti ärkvel ja rahulik. Palati kaaslasel oli sel hetkel ka tädi ja vanaema külas, ning oli näost näha, et sellel vanaemal tahtsid pisarad tulla aga ta hoidis tagasi. Nad muidugi olid venelased ja kui midagi küsisid siis läbi raskuste eesti ja vene keele seguna sain vastatud :) Sel päeval viidi ka meid teise palatisse kuna see tüdruk kellega koos palatis olime sai tugevat ravi ja ta tahtis rohkem vaikust. Ega mu poja siis vaikne ole :D Nii me siis õhtul olimegi üksinda palatis. Järgmisel hommikul oli plaanis teha kopsust kompuuteruuring, kuna see pidi kanarkoosis tulema ei tohtinud poja öösel peale kolme süüa ega juua. Hommikul olime juba 7st üleval ja hakkasime ootama, et saaks uuringule minna. Enne kaheksat üks õdedest küsis, et mida me ootame (olime koridoris). Ma siis vastasin, et meil peaks 8.30 olema kopsust kompuuter. Tema ütles selle peale, et tema ei tea midagi ja minge olge palatis. Nii me siis läksime ja ootasime. Lõpuks tuli ka meie raviarst ja ma siis küsisin, et ka meil ei pidanud mitte kompuuter hommikul olema. Tema vastas, et pidi küll ja läks uurima. Siis tuli välja, et meid oli kahe silma vahele jäetud..nagu mismõttes!!?? Siis toodi juba hommikusöök ja öeldi, et üritavad uut aega saada..paari minuti pärast aga öeldi et hakake sööma. No nii ma siis hakkasingi näljast tast söötma ja siis tuldi ütlema, et ärge ikka sööge. Siis ma juba olin üsna pahane, et mida ma narrin lapsest. Ta oli niigi unine. Siis otsustati, et teevad talle opi, kuna laps nagunii söömata. Algselt pidi see olema järgmisel päeval. Opp ise aga oli peale lõunat. Kuna laps ei tohtinud süüa ega olnud ka peale paari ampsu midagi söönud pandi talle glükoosiga tilguti. Lõpuks sai ta opile ja läksin taas kaasa. Seekord oli aga väga tore anestesioloog ja rääkis mis ta teeb. Andsin lapse taas arstide kätte ja nii nad siis läksidki opile taas. See aordi panek kestis kauem ja ooteaeg oli palju pikem. Õnneks aitasid mu aega sisustada mees ja mu vend, kes tulid meid külastama. Kui Kristofer tagasi toodi, siis ärkas ta üsna kohe ülesse ja oli väga uimane ja nutune. Võtsin siis oma kalli õnnetukese sülle ja ta uinus kohe uuesti. Kuna haavad tegid haiget siis sättis ta end mitu korda erinevasse asendisse. Mina olin tema all aga juba üsna kangeks muutunud. Vaikselt me siis veeretasimegi päeva õhtusse. Kella 3st öösel ei tohtinud ta taas süüa, kuna hommikul oli kopsukompuuter. Õnneks sel korral ikka toimus see :D Anestesioloog oli taas sama ja laps pandi minu süles narkoosi. Uuring ise pidi võtma aega ainult paar minutit, aga arst ütles, et laseme tal end narkoosist välja magada, sest uimase lapsega rändamine on ohtlik. Kompuuter uuringud toimusid PERH-is. Sel päeval meil oma raviarsti polnud ja selle
tõttu ei saanud ka vastuseid teada. Õhtul saime koju aga tagasi lähme taas 27da hommikul.
Haiglasse tuleb ka hakata kohe pöörduma, kui poisil peaks palavik tekkima.
Et kõik päevad ei oleks haiglas üksluised käib külastab haigeid lapsi koer nimega Susi. See kutsu on ütlemata armas ja sõnakuulelik ning kindlasti võin öelda, et tark :) Lisaks käivad ka veel klounid lapsi lõbustamas :)
Õnneks on Kristofer-Robin veel nii väike ja ei jaga kogu asjast eriti midagi. Suursti tänu sellele on ta iga päev üks suur naerupall. Oma positiivsusega süstib ta ka mulle energiat ja põhjust olla tugev. Iga ema ju tahab, et tema lapsel oleks kõik kõige paremini.
Nii me siis peamegi organiseerima Laura hoidmisi. Kogu selle asja juures on tema üks kõige suuremaid kannatajaid. Kuna ämmal oli ka siin puhkus, siis tüdruk oli peaaegu terve kuu maal. Viimasel nädalal tuli ka Kati koos Elina-Miaga ja lapsed said mängida.
Nädalakese saab tüdruk ka kodus olla emme, issi ja väike vennaga. See siiras lapse rõõm kui ta koju tuli oli ütlemata armas. Kallistas kohe vennakest. Lisaks on tüdruk hakanud nii palju rääkima ja meil on pikemat aega periood MIKS :D Oi kuidas see võib ära tüüdata, kui seletad ja seletad ja iga kord saad uuesti küsimuse: Aga miks? :D Tüdruk loeb ka numbreid 6ni ja harjutab usinalt tähtede õppimist. Iga päev lisandub ka sõnavarasse mõni uus sõna :)
Eks järgmine postitus tuleb juba üsna pea, kui on diagnoos kindel ja oleme hakanud juba ravi saama.
Seniks aga olge tublid ja terved :)
Päiksest teile kallid sõbrad ja tuttavad, ning ärgem unustagem oma lähedasi :)
