Väike meenutus möödunust

Olen taas pikalt vaikinud ja märkamatult on sügis kätte jõudnud.

Oma mänguasjadega

Kui ma siin eelviimases postituses mainisin, et poisi haiguse koha pealt läheb aina paremini siis nii see oligi sel ajal. Poja haigus allus ravile hästi ka siis kui käisime ravil iga kolme nädala tagant aga ka see periood sai läbi ning ravi pidi hakkama iga kuue nädala tagant. Kuna varasemalt oli selline skeem sobinud, siis miks nüüd ei peaks. Nii me siis saimegi kodust elu nautida kuni märkasin pojal vasakul oimukohal taas väikest muhukest. Alguses ma mõtlesin, et ehk end kuskile ära löönud kuna ronib ja mürgeldab igal pool ringi. Aga kui siiski hakkas see muhk aina kasvama, siis teadsin, et see ikkagi haigusest tingitud. Ravist oli selleks ajaks möödas olnud natuke üle nelja nädala. Rohtu ta ju sai ka ikkagi iga päevaselt ja nii ma ei mõistnudki, et miks haigus taas süveneb. Helistasin ka raviarstile aga arst oli siis puhkusel ja ei saanudki ma targemaks mida teha. Nii ma siis ootasingi kuni ravile saame uuesti. Need kaks nädalat tundusid ikka väga pikana kuna ma ju ei teadnud kas on neid koldeid rohkem kui üks. Sel päeval kui haiglasse jõudsime oli õnneks ka raviarst puhkuselt tagasi ja uuris, et kuidas meil läinud. Nii ma siis rääkisin oma mure ära ja tema ainukesed sõnad olid, et see pole küll nüüd hea uudis ja tuleb teha kompuuter. Siiski sai tehtud ravi vana plaani kohaselt ja juba pühapäeval oli muhu vähenemist märgata. Esmaspäeval oli kompuuter ja siis veel mõned tunnid närve söövat vastuste ootamist. Lõpuks saabus arst vastustega ja selguski, et ainult üks kolle juures jaseda õnneks. Kopsus oli isegi pilt paremaks läinud. Siiski tuli raviplaanis muudatusi teha. Pidime hakkama taas iga kolme nädala tagant käima. Lisaks asendati siirup tabletiga, mis on natukene tugevam rohi nagu ma aru sain. Nii me siis pidimegi taas 19.09 ravile minema. Eelmisel hommikul aga märkasin, et pojal nohu ja kerge köha. Siiski läksime kohale, sest ma ei teadnud kas siis saab ravi teha või mitte. Nagu eeldasingi, et ei saa, sest muidu võib asi hullemaks minna. Tulime siis koju tagasi ravima ja jäi kokkulepe et nädala pärast tagasi. Vahepeal aga tõusis poisil palavik ja köha ka suurenes ning siis seadsin sammud perearsti juurde, kes pani antibiootikumi ravi peale, kuna pojal vaja kiiresti terveks saada, et saaks keemia ravi teha. Nii me siis ravime usinalt ja loodan teisipäeval häid uudiseid kuulda, et saan Kristoferiga ravile minna.
Siiski olen ma endiselt positiivne ja tean, et lõpuks läheb kõik ikkagi hästi :)


Laurast

1. september 2014

Kui siin 1. septembril alustasid kõik koolilapsed taas kooliteed, siis Laura läks uuesti lasteada. Tema jaoks oli see väga tähtis päev, kuna ta ootas juba ammu seda. Nüüd ta käib siis Nõlvaku lasteaias Tuleviku fileaalis Leiutajate rühmas. Lapsi neil rühmas on 19. Siiani on tüdrukule seal väga meeldinud ning käib ka rõõmuga edasi. Kahjuks aga ei pääse ka haigustest..nii siis ongi ka tüdruk praegu haige ja tal on taaskord larüngiit(kõripõletik). Tal on ka antibiootikumi ravi ja lisaks veel aur. Teisipäeval loodan ka tema kohta häid uudiseid, et ta tohib lasteaeda tagasi minna.
Terve suvega on tüdruk aga arenenud ja kasvanud mühinal, mis on ainult hea aga siiski alati ei jõua seda jutuvada ära kuulata. Vennaga mängivad ja toimetavad usinalt kehekesi, nii saangi ka mina tegeleda enda hobidega.


Suve lõpu veetsime enamasti maal puhates. Lastele ja ka mulle endale seal väga meeldib. Mu unistus
vist ongi maal elada, kuna soovin oma aeda ja seda, et lapsed saaksid vabalt õues ringi joosta, ilma et ma peaksin muretsema kas kuskilt tuleb auto.

maasikad

Õnneks sain maale teha maasikapeenra ning sai ka räägitud, et võin järgmine kevad teha peenramaa teha. Kevadel tahaksin maha panna kartuli, porgandi, peedi, kurgi, sibula ja võib-olla ka küüslaugu. Kasvuhoonesse on plaan panna tomatit ja paprikat ning komposti hunnikusse kõrvits.
Nagu ka paljud eestlased nii ka mina käisin see sügis metsas seenel ja tahaksin veelgi minna. Kuid ma siiski teadvustan endale, et pole mõtet kuna ma pean ka need seened ära sööma, sest peres söön ma neid ju üksinda.
Hoidiste tegemisest aga räägin juba järgmises postituses. :)

Üldiselt võin öelda, et suvi möödus kiirelt. Sai käidud ringi ja ka palju puhata nii nagu mulle ja mu perele meeldib. :)