Mu kallis väike pojake on märkamatult suureks poisiks kasvanud. Kätte on jõudnudki aeg, kui ka tema alustas lasteaia teed. Mõtlesin, et panen kirja esimese nädala kuidas tal harjumisega läheb, sest tema jaoks on ju uus elukorraldus.
Teisipäev(20.10.2015) - Hommikul tõusis üles kell 7.00 minu esimese ütlemise peale, et lähme lasteaeda. Lapsel oli ärevus suur. Kiiresti pandi minu abiga riidesse ning seadsime sammud auto poole. Muidugi sai tehtud ka traditsiooniliselt pilte. Esimese päeva veetsin ma koos lastega lasteaias, et Kristofer üldse harjuks sealse eluga. Hommikul 8.45 oli söömine. Poiss ei võtnud mitte ühtegi ampsu. Peale sööki oli lasteaias õppimise aeg, kuna aga on tegemist liitrühmaga siis püüab kasvataja kõigile lastele mingi tegevuse leida. Poiss ei olnud õppimisest huvitatud ja otsustas, et tahab hoopis mängida. Peale õppetegevust seati sammud õue, kus käidi jalutamas lasteaia ümbruses ning siis suunduti mänguväljakule mängima. Poiss jooksis ja lasi usinalt liugu koos teiste lastega (õe ja ühe poisiga). Veel kiikusid kõik kolm, ning siis oli juba näha, et Kristofer on unine. Peale mänguväljakul käimist läksime taas tuppa, et lõunat süüa. Lõunaks oli praad ja poiss võttis ainult paar ampsu. Seega oli lasteaias väga niru sööja. Peale sööki tulime koju ära, sest alguses ikka tasa ja targu pooliku päeva kaupa. Poja vajus autos kohe ära ja magas üsna pikalt. Kui küsisin kas lasteaias meeldib, siis vastas "jah". Küsimuse peale, kas homme lähme ka tuli jaatav vastus.
Kolmapäev(21.10.2015) - Hommikul ärkas Kristofer enne mind üles. Taaskord samad protseduurid, mis eelmisel hommikul. Laps läks hea tujuga ja taaskord ootusärevalt lasteaeda. Rühma saades suunduti kiiresti mängima. Ma olin olemas rühmas aga minust ei tehtud välja. Kätte jõudis taas hommikusöögi aeg ning seekord söödi võisai ära, rohkem mitte midagi. Peale sööki läks taas mäng lahti ning kasvataja arvas, et võin lahkuda. Kuidagi hinges oli kurbus last sinna jätta aga ma siiski läksin. Lõunast pidin järgi minema. Nii nagu öeldi ma ka tegin. Uurisin siis kasvatajalt kuidas päev läks. Kristofer oli mõned korrad minu kohta küsinud aga üldiselt oli kõik hästi. Lõunaks oli söögiks supp ja magustoit aga poiss ei võtnud mitte ühtegi ampsu vaid nuttis hoopis emme järgi. Eks unisus oli üks põhjustest. Ma tegelikult kuulasin tükk aega ukse taga aga ei tahtnud segada kuna arvasin, et ta siiski sööb. Kui mind nägi oli nutt unustatud ja taheti koju. Nii me tulimegi. Kui poisilt küsisin kas lasteaias meeldib, siis vastas "ei". Küsimuse peale kas homme lähme ka tuli eitav vastus.
Kuni reedeni poiss ei söönud seal miskit aga samas läks rõõmuga lasteaeda kuna seal sai teiste lastega koos mängida.
Esmaspäev oli murdepunkt, sest siis hakkas laps sööma. See oli tema viies päev lasteaias. Eks kindlasti mängis rolli see, et koolivaheaeg sai läbi ja rohkem lapsi hakkas käima lasteaias. Ta ei pidanud enam söögilaua taga üksi istuma vaid sai seda koos teiste oma vanustega teha. Lisaks hakkas ta ka rohkem õppetegevuses kaasa tegema. Kasvatajatelt sai ka laps kiita, et tubli on ja kiiresti harjust.
Esmaspäev oli küll veel lühike päev aga edaspidi hakkas pika päeva olema, mis meeldis ka lapsele rohkem. :)
Nüüdseks kui ma seda postitust lõpetan on tal alati kurb meel kui tema ei saa lasteaeda aga õde saab. Pikalt on ta lasteaiast eemal olnud haiguse tõttu. Eks uuel aastal uue hooga :)
